Esimesed 3 päeva on tehtud, samuti esimene pühapäevane meeting ja emotsioonid on laes! Org teeb kõvat statistikat ja hoiab attitude. Mis kõige lahedam, me polnud üksteist 3 päeva näinud ja tundus nagu poleks üksteist nädalaid näinud. Kõik olid niii õnnelikud tuttavaid nägusid nähes ja see vast see bookfieldi võlu ongi, et hakkad hoopis teisiti kõike väärtustama!
Aeg läheb väga kiirelt, samuti pühapäev, nii et seekord pikka juttu ei tule.
Pigem leiate siit pildimaterjali ja kõigi esimesed lahedamad seigad eelnevast nädalast.
Algaval nädalal läheb lahti ka võistlus Success Coinide peale. Success Coini võib siis võita tehes järgmine nädal iga päev keskmiselt 30 demo ehk raamatu demonstratsiooni emadele/isadele.
Ning peame ütlema, et Utah on lihtsalt NII ILUS! Vaadake ise!
Huvitavamad juhtumid:
Kristel ja Jaanika: Nägime poisse, kes rääkisid puhast eesti keelt ja nüüd õpetavad ise USAkatele eesti keelt, tegime nendega pilti ka!
Jan: Esimesel kolmel päeval juhtus üsna harva, et inimene, kellega rääkisin, ei teadnud, kus Eesti on, aga üks naljakamaid hetki oli ilmselt see, kui tegin approachi ja siis otse peolt, jook käes, üsna selline Harju keskmine Ameerika College'i tüüp tuli pani käe õlale ja küsis, "what language are you speaking together with English right now?" Ja peale kerget seletamist, et ma ikkagi räägin inglise keeles, aga väike accent juures, õppis ta ära "Tere tulemast ja hea rämmar"
Martin Janson: Esimesed päevad on läinud kiirelt, majade vahel rattaga ringi liikudes on tunne nagu oleks tour de france mägietapil, lihased kasvavad mühinal. Minu, Mareku ja Andero piirkonnas on ka tunduvalt soojem kui teistel, mis on üsna omapärane, kuna vahemaa on ainult 3-4h autoga sõites. Täna, pühapäeval saime uuesti kokku ja väga tore oli kõiki näha, kuigi möödas on ainult mõned päevad.
Julius: Mul juhtus näiteks nii, et koputasin uksele ja siis mees ja naine jooksid majast valja ja ütlesid, et neil pole aega praegu kuna ema hakkas sünnitama! Ja üks USA isa rääkis veel seda, et ta oli ka just Tallinnas käinud ja vanalinnas pidutsenud natuke.
Randel: Üks naljakas lugu, et üks isa ütles mulle poole päeva pealt, et mul püksilukk lahti. Eks see oli vist juba pikemat aega lahti olnud ja ma rääkisin ikka päris paljude peredega. Äkki sellepärast ei lastudki mind sisse 😁
Elis: Kindlasti oli üks lahe hetk, kui esimene õhtu Sandra mind autoga peale võtma pidi, aga meil mõlemal Ipadid tühjad olid (Ipadides on meil ainsana internet). See päev oli umbes 4 korda välgutanud juba ja enne kella 10t hakkas uuesti, nii ma siis läksin puu alla istuma ja teda ootama, padukas hakkas ka täpselt siis uuesti. Istusin siis seal pimedas puu all vaatamas äikest kuskil Utahi naabruskonnas. Mõnus oli, aga pool tundi hiljem läksin tagasi ühe pere juurde ja palusin neil end koju viia, kuna Sandra ei leidnud Mai-Liisigi ilma Mapsita üles.
Samuti elame me Sandra ja Mai-Liisiga sellises host familys, kus isa on polügaam ehk peres on lausa 4-5 ema. Kokku on isal umbes 40 last, kööke on neil siin suures majas 3 ja põhimõtteliselt on neil siin nagu suur kompleks, kuna on veel mitu maja ja loomad. Samuti on nad väga sõbralikud ja külalislahked. Täna tegid nad meile ka väikese tuuri:
Järgmise pühapäevani!
No comments:
Post a Comment