Inch by inch, life's a cinch, yard by yard life is hard

Jälle pühapäev ja ONGI JUBA KUU SIIN BOOKFIELDIL VEEDETUD! Crazy!
Töö otseselt ise lihtsamaks ei muutu, aga ise saame paremaks ja töö on juba harjumuseks saanud. 
Täna kohtusime Matu ja Erki hostpere juures ja Marek ja Janson jätsid pika sõidu tõttu üldse tulemata :( chillisime nende aias ja pärast käisime mägede vahel kanjonites ja waterfalli vaatamas, millised vaated!
Samuti saate nüüd näha eelmise nädala prillide võitjaid ja selle nädala Pony sokkide omasid. Järgmine nädal läheb loosi SW veepudel. Samuti jagati kätte 100 uniti särgid neile, kes eelmise nädala jooksul üle 100 uniti müüsid.

Jälle mõned huvitavad lood nädalast:

Jan: Jälle üks huvitav ja õpetav nädal möödas. Every day in every way we are getting better anyway. Kui enamasti on emad need, kes raamatuid tahavad ja otsustavad nende üle, siis sel nädalal õnnestus mul seista 7 aastat abielus olnud paari keskel, kus isale jõhkralt ramsid meeldisid ja ta tahtis neid ja ema üldse ei tahtnud, sest "on palju raamatuid kodus :D" ja siis ma kahe vahel iPad käes isalt võimalikult kiiresti allkirja ootamas, kui ema kõrval karjub. Väga äge paar oli, ema andis ühe soovituse ka kaasa sealt:"Ära kunagi abiellu!" Xd Lõpuks tegime ikka koos pilti jne ja jääb jälle üks äge mälestus sellest. Jõudsin veel vahepeal sellele empsile mainida ka, et I promised my mom that I'm not gonna break any marriages here. Hopefully works out :D Ilusat nädalat teile kõigile seal Eestis!

Mai-Liis: Jälle oli üllatusi täis nädal. Küll kohtusin ühe papsiga, kes hakkas mulle Utah maksusüsteemi seletama, kui kuulis, mida ma ülikoolis õpin. Järgmine naljakas juhtum oli see, kui rääkisin ukse peal ühe isaga ja ta suutis end selle 10 minuti jooksul kaks korda kodust välja lukustada. Ühel õhtupoolikul koputasin järgmisele uksele ja järsku hakkas isa läbi smartcamera minuga rääkima, rääkisime siis mõne lause ja siis tuli poeg uksele ja ütles, et isa istub vetsus, et vanemad ei saa uksele tulla. Ja paar korda läks ratas katki nagu ikka bookfieldil juhtub, aga kui minna järgmise ukse juurde, siis leiab alati lahenduse siin 😀
Siis ühel päeval koputasin uksele ja järsku hüppas majast välja üks mees ja hakkas mulle laulma "It's a great day to be a bookman..." ja success coini käes viskama. Ma lihtsalt seisin seal suu ammuli. Igatahes tuli välja, et tegemist on kunagise bookmaniga ja tema kaudu õnnestus meile leida ka praegune hostfamily, small world 😀
Ja siis kohtusin ka ülilahedate isadega, üks neist on Venemaal lastele inglise keelt õpetanud ja seetõttu ka Eestis käinud ning teise isa lemmiklaul on üks Eesti 70ndatest pärit lugu.

Elis: Naljakamad hetked nädalast olid arvatavasti esiteks see, kui kohtasin mingit onu, kes lutsutas terve aja pulgakommi samal ajal minuga rääkides. Ütlesin vahepeal veel talle, et “Pulgakomm on hea jah”. Siis sõitsin jälle mööda ühest coolist nigga papsist, kes oli eelmine reede minuga suht ülbe olnud. Lähenesin talle, kuna ta kuulas hiphop räppi autost ja sain teada, et see on tema enda muss. Igatahes uuesti möödudes hüüdsin talle jälle: "Hi, Bruce!". Ja siis hakkasime jälle connectima ja tema mussist rääkima ja et ma ka hiphop tantsija ja et peaksin talle tausta tantsima hakkama. Samuti ta ütles, et ta on üldse life therapist. Siis oli ta lõpuks valmis ka mu raamatuid vaatama ja ütles, et ostab need, kui me veel temalt barbeque cateringi temalt tellime. 
Veel saime emaga naerda, kui vaatasime mu customeri listi ja seal olid kõik inimesed LDSi kirikust ja üks mitte ja emps tegi nalja: "Mis ta number on? Ma tahan temaga joogile minna!". Ma tegin veel juurde nalja: "Ja LDSi inimesed küsiksid hoopis: Kus see inimene elab? Ukse taha!". 

Ilusat uut nädalat, pühapäevani!

Day by day, in every way, we are getting better, any way!

Ilusat jaani sinna kaugele!

Juba jälle pühapäev käes ning 3. nädal jälle sama kiirelt läbi. Tööhabit hakkab juba sisse jääma ja kõik arenevad iga päevaga aina enam, orgi tulemused aina tõusevad! Day by day, in every way, we are getting better, any way!

Utah ikka üllatab meid oma ilmaga, see nädal saime tunda üle 30 kraadist kuumust ja neljapäeval keeras ilm jälle ära, tuul tõusis ja terve nädalavahetus oligi tuuline ja umbes kuni 19 kraadi. Enamus polnud aga sellega üldse arvestanud ja polnud isegi pusasid kaasa võtnud, aga find a way! See eest homsest peaksime saama terve nädal jälle mõnusat üle 30 kraadist kuumust, mõnna! 

Täna pühapäeval nagu ikka saime kokku ja tegime alguses ametlikuma meetingu, seekord aga pargis. Samuti oli meil see nädal 2 sünnipäevalast Jaanika ja Elis, kes said mõlemad reedel 21. juunil 21! Ehk saame rahulikult suve lõpus Vegasesse minna. Sõime ka selle puhul kooki ning selgitati välja ka selle nädala võistluse võitjad, milleks olid üliägedad Southwesterni päikeseprillid! Selle said kõik need, kes tegid nädala jooksul vähemalt 60 sitdowni ehk istusid päevas keskmiselt 10 emaga maha.

Hiljem käisime ka bowlingut mängimas ja koos burgereid söömas. Nagu rämpstoidust vähe oleks eksole. 

Nagu ikka, saate täpsema ülevaate piltidelt: 

Nädala muljed:

Mai-Liis: Ühel päeval töötasime Martiniga koos ja nägime maja, mis nägi välja nagu loss. Kui pereisa väike oli, siis ta unistas lossis elamisest ja nüüd ta teebki seda.

Kohtusin perega, kes oli just tagasi tulnud aasta aega kestnud reisilt. Nad külastasid 35 erinevat USA osariiki ja 8 erinevat riiki. Nad elasid terve aasta bussitaolises autos ja homeschoolisid oma lapsi ja amazing oli kuulda, millised kogemused ja elamused on juba pere noorimatel lastel, rääkimata vanematest.

Kohtusin ka perega, kus pereema teeb ise portselanist nukke ja nende kodu nägi välja nagu muuseum, mis oli huvitav. Tegemist oli ülitoreda perekonnaga ja nad olid niiiii excited raamatutest. Poisid aga mängisid kõrvaltoas ja järsku hakkas hull karjumine ja nutt. Üks poistest oli vigastanud oma jalga nii hullult, et pere kiirustas kohe arstile.

Jan: Iga nädal siin läheb järjest huvitavamalt ja igapäev juhtub midagi. Leidsin nädala sees ühe Nigeeria immigrantide pere. Ma ise muidugi seda ei teadnud ja lähenesin majale. Koputasin uksele ja samal hetkel nägin, kuidas tagaaiast lapsed jooksid tagaukse kaudu tuppa ja karjusid samal ajal "police, police, police" :D Natuke läks mööda ja üks üsna tumedat tooni nahaga gängster tutika Londoni Chelsea särgiga tuli uksele. Ma muidugi hakkasin connectionit looma ja siis ta ütles, et kahjuks ei saa täna äri teha, nad Nigeeria immigrandid ja kuigi Nigeerias olid normilt rikkad, siis siin selle raha väärtus pool sellest, mis seal oli. Ma muidugi väga suruma ka ei hakanud, kuna alguses nägin, et tuba oli üli pime ja 5-6 jõmmi seisis seal taga XD Ja siis eile kohtusin kõige ägedama perega eales, oli Family reunion ja siis kuna oli õhtu ka, siis kutsuti jõhkrasse lossi nendega pitsat sööma ja tuli välja, et tema poegadest kaks lausa Soomes oma missiooni teinud. Aga täiega lahked, tutvustasid oma elu oli, mega mõnus lõpp töönädalale. Nüüd jälle week one, day one, just getting started ja uue hooga edasi.

Elis: Nädal oli pull, eriti pullid olid muidugi jälle followimise päevad. Sain followida Sandrat ja Marti ning ega põhilised naljad tulid ikka nimedest, mis üksteisele andsime. Et bookfield üksluiseks ja igavaks ei muutuks, peab ju selliseid väikseid asju naljakamaks pöörama. Nii siis sai juba Sandraga nalja, kui ta inimestele selgitas, et minu nimi on Tussu ja et see on Eestis väga populaarne nimi, mitmed ütlesid selle peale: "Oo, I like it!". Õhtu lõpuks oli Sandral juba nii naljakas, et hakkas ühe isaga uksel rääkides mitu korda keset juttu lihtsalt naerma, sest ei saanud seda enam enda peast, sealt me lahkusime suht ruttu :D 

Mart andis mulle samamoodi erinevaid nimesid nagu Kärbsesitt, Kottsitta jne, mis kõikidele väga meeldisid! Nädala parim sitdown oli muidugi arvatavasti see, kui istusime terrassile maha kahe laheda emaga, oli laupäeva õhtu ja õhtu päike paistis just sinna ja neil olid ka siidrid käes. Mart hakkab siis neile lasteraamatuid näitama ja ütleb sinna vahele lambist lauseid: "Karu jookseb koopast välja ja mesilased lendavad sumsumsum". Emad selle peale: "I didn't get ANYTHING what did you just said", mina lihtsalt naeran kõrval. Aga nad said aru mida Mart öelda tahtis ja hakkasid talle sõnu õpetama. Järgmist seti näidates küsis Mart emadelt, et kas nad teavad miks flamingod on roosad, emad ei teadnud ja Mart ütles et äkki oleks hoopis neil seda küsimusteraamatut siis vaja. Selle peale ütlesid emad, et äkki oleks hoopis Mardil seda lasteraamatut sõnadega vaja. Nii me seal naersime kõik pisarates ja panime üksteisele puid alla. Varsti ütles veel üks laps emale, et murust on üks jupp niitmata jäänud, mille peale ütles ema lapsele: "Lõika siis kääridega ära!" Varsti tuligi tüdruk kääridega ja hakkas muru lõikama. Saime veel naerda.

Laupäeva õhtu oli meil ka jälle oma suures hostfamilys tore, kuna nagu kokkulepitud oli siis lõkkeõhtu ja vahukommide grillimine. Nad andsid meile vahukomme šokolaadi ja küpsistega ning samuti laulsid mulle sünnipäevalaulu ja kinkisid šokolaadikoogi. See õhtu oli nii armas, sest oli nagu väikese sünnipäevapeo ja jaaniõhtu eest! 

Meile võidukat uut nädalat ja teile ilusaid jätkuvaid pühi!